Jüri Kuke elust ja tegevusest

Täna 70 aastat tagasi sündis Pärnus keemik Jüri Kukk. Sündinud vahetult enne Eesti Vabariigi okupeerimist 1940. aastal, poliitvangistuses kõige sügavamal nn stagnatsiooniajal kõigest 40-aastasena hukkunud Jüri Kukest sai rahvusvaheliselt üks tuntumaid eestlasest inimõigluslasi, kommunismivange ja märtreid.

Koos vanematega elas Jüri Kukk aastatel 1940-1958 Mõisakülas, kus ta isa oli kohaliku kooli direktor, ema samas õpetaja, Jüri aga õpilane. Hiljem töötas Jüri Kukk dotsendina Tartu Riikliku Ülikooli anorgaanilise keemia kateedris ja elektrokeemia laboris. Aastail 1969-1971 oli aspirantuuris, 25. X 1972 kaitses teaduskraadi. Keemiateaduste kandidaadiks sai Jüri Kukk 6. märtsil 1973. Prantsusmaa ja N Liidu teadusvahetuse raames viibis NLKP liige Jüri Kukk aastatel 1975-1976 teadustööl Prantsusmaal Bellevues.

1970. aastate lõpus pühendus Kukk võitlusele sovetiokupatsiooni vastu, seda Eesti Vabariigi taastamise nimel. Rahvusliku meelsuse ja tegevuse, NLKP-le seljapööramise, kommunistliku poliitkasvatuse ignoreerimise pärast (selle asemel Prantsusmaa viibimise muljetest avameelselt rääkides) vallandati Kukk 22. juunil 1979 tema kauaaegselt erialaselt töökohalt Tartus.

Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna nõukogu otsus, mille tegemise juures Kukk ise viibis, esinedes ka sõnavõtuga, oli üllatavalt üksmeelne: hääletanutest ainult üks julges jääda erapooletuks (Kukk ise hääletamisel ei osalenud). Teadlase tagakiusamisele ja vangistamisele aitasid kaasa mitmed keemikutest kolleegid, isegi mõni tolleaegne üliõpilane, andes Riikliku Julgeoleku Komiteele (KGB) ja Eesti NSV Prokuratuurile meelepäraseid seletuskirju ja tunnistusi. Sisult olid need okupatsioonivõimu toetavad ja Kuke suhtes laimavad, kuna neis mõisteti hukka Kuke eestimeelne tegevus (kõnealuste dokumentide originaalid ja koopiad on praegugi arhiivides).

Vastupanuliikumises osalemise eest, eelkõige aga oma kolleegide režiimitruude avalduste tõttu arreteeris KGB Tartu osakond (eesotsas TRÜ õigusteaduskonna kasvandiku Anti Taluriga) eelnevalt töökohast juba ilma jäetud Jüri Kuke 13. märtsil 1980.

Erilist repressiivset entusiasmi Jüri Kuke vaenamisel ilmutas Eesti NSV Prokuratuuri eriti tähtsate asjade vanemuurija (samuti TRÜ kasvandik) Erich Vallimäe. Seesama Vallimäe, kes peale Jüri Kuke ja Mart Nikluse osales ka tehnikadoktor Johannes Hindi, professor Ain Aitsami jt praegusel ajal rehabiliteeritud isikute tagakiusamisel, keda on nimetatud justiitsgangsteriks, kuid kes kõigele vaatamata sai tegutseda ka Eesti Vabariigis juristina edasi.

Jaanuari algul 1981 korraldati Tallinnas Eesti NSV Ülemkohtus Jüri Kuke ja Mart Nikluse üle justiitsarveteõiendus. Kuigi kohtupidamine ametlikult polnud kuulutatud kinniseks, ei võimaldatud neli päeva kestnud kohtulavastusel kohalviibijatena osaleda ei kohtualuste võitluskaaslastel ega ka sõpradel, ettekäändeks: “Vabu kohti pole” (Venemaa tolleaegsete kommete kohaselt täideti seesugustel protsessidel istekohad kohtusaalis KGB-lasiga). Kuna nn kriminaalasi oli loodud kunstlikult, kohtupidamisel polnud õigusemõistmisega midagi ühist ning kohtuotsus sovetlike traditsioonide kohaselt juba ette ära otsustatud, protestisid Jüri Kukk ja Mart Niklus justiitsmõnitamise vastu juba nädalaid tagasi alustatud näljastreigiga, ühtlasi pidades endale alandavaks kommunistlikus õigusemõistmise paroodias kaasamängimist.

Mõlemad süüdistatavad keeldusid kohtuistungil kaasa löömast. Nad ei vastanud seal ka ühelegi esitatud küsimusele, kuna viibisid justiitskurjategijate vastu hädakaitse seisundis ning muidugi polnud mõtet kohtufarsi õnnestumisele ise veel kaasa aidata. Kaitsjad nõudsid kohtualuste õigeksmõistmist.

Kohtu eesistujaks oli juba Stalini aegadest alates ametis olnud kohtunik Asta Tooming. Süüdistajaks oli kohtunikust poole noorem, ent seda südikam prokurör Siim Kirsipuu. Jüri Kukk mõisteti süüdi, ignoreerides kohtualuse eluohtlikku seisundit ja arvukaid rahvusvahelisi (näiteks Prantsusmaa keemikute) proteste. Talle määrati karistuseks kaks aastat vabadusekaotust üldrežiimiga parandusliku töö koloonias. Mart Niklusele mõisteti 10+5 aastat.

Okupatsiooniaja ühest tuntumast kohtulavastusest üllitas Eestimaa Kommunistliku Partei agitprop neljalauselise pressiteate, milles öeldakse, et Nõukogude-vastase tegevuse eest on süüdi mõistetud Mart Niklus ja Jüri Kukk (V Sepp “Kohtusaalist” Rahva Hääl, 13. jaanuar 1981).

Kohtuprotsess Jüri Kuke ja Mart Nikluse üle leidis ülemaailmset vastukaja. Juba selle toimumise ajal kirjutasid poliitilisest arveteõiendusest Eestis Lääne mitu suurlehte, näiteks Prantsuse Le Monde (6. I 1981) ja Saksa FV Die Welt (7. I 1981). Protsessi järel kajastasid Jüri Kuke ja Mart Nikluse kohtueelset vaenamist, kohtuotsust ja nende edasist saatust näiteks Briti ajaleht The Observer (11. I 1981), samuti Eesti Päevaleht (Stockholm), rääkimata rahvusvahelise ringhäälingu päevauudiste-saadetes nii eesti kui ka paljudes teistes keeltes (sh USA Kongressi poolt rahastatud Vabadusraadio—Raadio Vaba Euroopa Münchenis).

Jüri Kukk piinati surnuks ööl vastu 27. märtsi 1981 Vene Föderatsiooni Vologda linna tapivanglas. Põhjuseks peetakse protestinäljastreiki pidanud, eluohtlikus seisundis viibinud meelsusvangi ebainimlikku kohtlemist, lämbumist või lämmatamist tõenäoliselt ebaprofessionaalse kunstliku toitmise tagajärjel. Hukkunu lesk Silvi Kukk, võitluskaaslased Lagle Parek, Arvo Pesti, Eve Pärnaste, Enn Tarto ja Rünno Vissak matsid Jüri Kuke 30. märtsi 1981 Vologda kalmistule. Kuni karistusaja möödumiseni ei lubatud sealt lahkunu põrmu kodumaale tuua.

“Oluline on täheldada, et võib surra füüsilise isikuna, aga võita sümbolina. Ka Jüri Kukk saab lõpuks siiski võidu. Vägivallaga kooshoitud liidud lendavad lõpuks ikkagi lõhki, andes võimaluse tärgata suuremal sotsiaalsel õigusel, nii et ühe partei eliidil ei ole enam oma poed ja privileegid. Ja sõprus rahvaste vahel saab alata alles siis, kui üks neist ei istu enam väiksemate naabrite turjal. Elame pärast Kukke ja enne koitu,” kirjutas Rein Taagepera koguteoses “Mart Niklus. Jüri Kukk: kaks kes ei alistunud” (Stockholm, 1983, lk. 163)

Kuke jt vastupanuliikumisest osavõtnute sõnum vabale maailmale oli, et mitte kõik baltlased pole, vaatamata kümnetele okupatsiooniaastatele Eestis, Lätis ja Leedus, N Liidu ülemvõimuga Baltikumis leppinud ega ka lepi sellega kunagi.

Sügisel 1989 korraldas Tartu Ülikool Jüri Kuke säilmete transpordi Vologdast Eestisse. Sama aasta novembris sängitasid Tartu Ülikool, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, teisisõnu Jüri Kuke mälestuse austajad tema põrmu Kursi kalmistule. Matusetseremoonial Kursi kirikus palus tollane TÜ rektor Jüri Kärner (kes Jüri Kuke tagakiusamises osalenud pole) Jüri Kuke sarga juures Tartu Ülikooli nimel andestust tema represseerimisele kaasaaitamise pärast sellesama ülikooli paljude õppejõudude ja üliõpilaste poolt.

Eesti ajaloos pretsedenditu justiitsmõrva esimesel aastapäeval 27. märtsil 1982 tegi Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar Vabadusraadio eesti saates ettepaneku hakata Eestis igal aastal 27. märtsi tähistama Langenud Vabadusvõitleja Päevana. Nimetatud päevale pühendatud iga-aastaseid aulakonverentse on Tartu Ülikoolis korraldatud alates 27. märtsist 1997. Konverentsidel on ettekannetega osalenud teadlasi, üliõpilasi, ajakirjanikke, endiseid poliitvange jt nii kodu- kui ka välismaalt (Moskvast, Peterburist, Permist, Stockholmist, Göteborgist, Torontost jm). Iga kord on Tartusse saatnud oma ettekande teksti ka Langenud Vabadusvõitleja Päeva tähistamise mõtte algataja Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar Pariisist. Viimase vahendusel oleme aulakonverentsil teada saanud ka Bellevue-aegsete kolleegide mälestusi Jüri Kukest. Konverentsi avab tavaliselt kas Tartu Ülikooli rektor (Peeter Tulviste, Jaak Aaviksoo, Tõnu Lehtsaar) või rektoraadi esindaja (Birute Klaas, Kristjan Haller). 2001. aastal avati Tartu Ülikooli keemiahoone esimese korruse fuajees Jüri Kukele mälestustahvel, milleks raha eraldas Tartu linn eesotsas keemikuks õppinud tolleaegse linnapea Andrus Ansipiga.

Sündmusi Jüri Kuke mälestuseks on aja jooksul toimunud ka mujal, kus teda meeles peetakse ja hinnatakse, näiteks Hallistes (Jüri Kuke okupatsiooniajast pärinev sümboolne hauakivi kohalikul kalmistul), Kursis (aastaid pärast ümbermatmist on seal olnud mälestusüritusi nii kirikus kui ka surnuaial) ja Mõisakülas (Jüri Kuke kunagine kodukant).Juba ligi 20 aastat tagasi korraldas Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei Jüri Kuke sünniaastapäevale pühendatud mälestuskonverentse Tallinnas ja Tartus.

Ajakirjas Looming on professor Rein Vihalemm avaldanud mälestusi Jüri Kukest kui oma kursusekaaslasest. Artikleid viimase kohta on ilmunud ka Kodu- ja Välis-Eesti muus perioodikas, näiteks ajalehtedes Postimees, Universitas Tartuensis, Eesti Põllumajandusülikool, Vaba Eesti Sõna, ajakirjades Vikerkaar, Eesti Loodus, Luup jm. Nüüd on Jüri Kuke nimi jõudnud ka Eesti teadlaste biograafilisse leksikoni. Rahvusvaheline Tähenimistu (International Star Registry, USA) omistas 1. juulil 1990 ühele tähele Draakoni tähtkujus Jüri Kuke nime.

Allikas: Hereditas/SI portaal