Allpool on toodud tänases Delfis avaldatud Georg Kirsbergi artikkel. Autori seisukohtadega nõustun täielikult, selle erandiga, et Kirsberg on "unustanud" Eesti Iseseisvuspartei ja selle liikmed, kes on täielikud vastandid Kirsbergi poolt kirjeldatuile. Kõige leebem hinnang sellisele käitumisele on: G.K. pole lõpuni objektiivne.

Teemakohaselt toon uudisnupu lõpus ka enda 12.03.2008 artikli kodulehelt: "Eesti Iseseisvuspartei missioonist".

Vello Leito

22.02.2011

Georg Kirsberg: Eestlane on vaimselt ja sisemiselt okupeeritud

22. september 2011 06:00

Georg Kirsberg

www.DELFI.ee

Analüüsides Eesti poliitikat viimase 20 aasta jooksul on teoreetikud püüdnud leida põhjuseid, miks on asjad riigis viltu arenenud. Alustatud on sellest, et maa ei kanna vilja, lõpetatud ufode ning juutide vandenõuga. Minu hinnangul pole lihtsat probleemi vaja keeruliseks ajada.

Piisab vaid, kui konstanteerida igivana tõde, mis ajaloo jooksul erandeid ei tunne: rahvas väärib oma valitsejaid. Selle aasta veebruaris tegi Evelyn Sepp Delfile teatavaks, et riigikogu suurim probleem on näilisus ja selgrootus. Kuidas saavad riiki juhtivad inimesed olla selgrootud? Väga lihtsalt — valitsus on ühiskonna peegeldus.

Ajaloolane ning endine regionaalminister Vallo Reimaa on öelnud, et inimesed on loonud endale mudeli ja ei saa sellest enam välja. Eesti rahvas elab pärisorjuse julgusetusega, justkui vihmaussid mätta all. Sellele lisanduvad alaväärsuskompleks, eneseteadvuse ning väärikuse puudumine. Reimaa hinnangul lendasime tänu nõukogude võimule tagasi 19. sajandisse. Praeguse seisuga kordub protsess, kus hakkame taas hõimurahvast riigirahvaks kasvama. Ja mõnes mõttes alles hakkame üles ronima sealt, kus 13. sajandi algul pooleli jäime. Kummalisel kombel ei saa meie riigis valdav enamus poliitikuid aru, et riiki ei saa teha ülevalt alla, vaid see on loomulik protsess, mis kasvab alt üles. Riigi loomine peab pihta hakkama seltsidest, kogukondadest, huvigruppidest — kolmanda sektori kodaniku algatused moodustavad riigi alustala. Poliitikud vaid koordineerivad seda, mida rahvas tahab. Kuid eestlane ei oska midagi tahta. Ei oska tahta midagi peale võla, alanduse ning almuste, mida kapitalistlikud riigid eufoorias orjadele rõõmuga jagavad. Selles suhtes võib meie riigiisadega rahul olla, need rahva soovid on täidetud.

Sulastest peremehi ei saa. Sulane ei taha ega ole võimeline millegi eest vastutama. See on põhjus, miks me oleme kõik ära andnud ning võõraid huve teenima hakanud — kaabitakse kintsu ning lepitakse kontidega, mis laua alla visatakse. Peale selle eelistab eestlane olla valitsetav, tallatav, alluv ning sõltuv objekt, sest mugav on ise mitte mõelda. Tulemus on see, et käiakse rusikas taskus ja kirutakse, võimalusel lüüakse naabrile nuga selga, et sellega oma alaväärsuskompleksi maandada, kuid peremehe ees lipitsetakse kui näljane koer. Autoriteetsete isikute kirjeldusi eestlaste loomusest leiab ka varasemast ajast. 19. sajandil tegutsenud tuntud teadlane Karl Ernst Von Baer on öelnud, et eestlased on justkui endeemiliselt haiged, nad on väga alandlikud oma ülemuse ees, kuid väga üleolevad oma alluvate suhtes. 700 aasta pikkune kollektiivne orjapõlve pärand kammitseb rahva meeli ning on nende mõttemaailma skisofreenilisse hullusärki kammitsenud, mis ei luba minevikust välja tulla.

Ori ei suuda elada peremeheta. Seda tõestas asjaolu, et 20 aastat tagasi kätte saadud vabadus eelistati kiiresti võla- ning võõrkapitaliorjuse vastu välja vahetada. Selle asemel, et taastada ühistumajandus ja -pangandus, mis Eesti raha eestlaste ringis hoidnuks, lasti oma peremeesteks välismaised kommertspangad, keda nüüd palehigis orjatakse. Selle asemel, et luua Eestile põllumajandus, mis oma rahvast toidaks ja töökohti looks, tehti Eestist impordiriik, et toiduaineteturg oma rahva kätte ei jääks, vaid härrade käsutada oleks, kes selle eest orjarahva esindajatele Milton Friedmani auhindu rinda riputavad. Selle vastu ei julge keegi aga sammugi astuda, sest kardetakse seda, mida teised ütlevad. Nii ongi jõutud olukorrani, kus ajud ja ettevõtlikumad inimesed Eestist lahkuvad ning kodumaale jäävad ainult orjamentaliteedi esindajad — suurepärane genofond tulevikuks!

Kodanikujulgus Eestis on olematu, probleemidest avalikult rääkida ei julgeta, kokku koondutakse ainult nendesse gruppidesse, mida soosib massikultuur (näiteks punaste poolt juhitud parteid või rullnokkmentaliteedi poolt juhitud klubid). Arenenud demokraatliku riigi kodanik peab suutma vabalt mõelda ning vaba inimese moodi käituda. See eeldab sisemist vabadust. Selle puudumise eest aga jõudis Georg Meri oma poega hoiatada 1983. aastal oma surivoodil, sõnades, et eestlased on väga endasse tõmbunud ning kummaline rahavas, ära kunagi ürita nende üle nalja teha, vaid lase neil alati ennem rääkida ja naera kaasa. Eestlane on vaimselt ja sisemiselt okupeeritud, kartes kõiki ja kõike. Selline eneseokupeerimine on nii veres, et sellest lahti saamine võtab põlvkondi, enne kui julgetakse tõusta põlvedele ning seejärel end püsti ajada. Kuid selgrootul olendil ju pole, mille najal püsti tõusta ja nii roomataksegi edasi, lootuses ellu jääda ja oma armetut elu säilitada. Seda tehakse väärituna ja häbis, vaarisa moodi, kes mõisahärra ees silmad maas, almuseid lunimas käis. Endiselt ei julge Eesti rahvas pilku tõsta ning vabaduse poole vaadata, mille kiired 20 aastat tagasi nende silmad pimestasid.

Sisemiselt okupeeritud inimene ei ole võimeline andma oma häält juhile, kes tahab orjast vastutavat omanikku ning kaasamõtlevat riigikodanikku teha. Vaimupimedus ning valgustatud ühiskond koos eksisteerida ei saa, üks peab areenilt lahkuma — Eesti rahvas hääletas välja valgustatud ühiskonna. Nii ongi antud mandaat neile, kes rahva loomust riigi tasandil kõige paremini edasi kannavad.

Autor on reservohvitser, MTÜ Põliseestlased juhatuse liige ning politoloogia magistrant Kieli ülikoolis.

Eesti Iseseisvuspartei missioonist

Eesti Iseseisvuspartei on Eesti poliitilisel maastikul väga erandlik nähtus ja seda mitmes mõttes.

Erakond on loodud noorte rahvuslaste erakonnaks, nende jaoks, kes vaba rahvusvahelise lävimise kõrval peavad vajalikuks oma kodu, oma tutvusringkonda, oma riiki, oma rahvast, oma kodumaad, kus ollakse riigirahvus, mille eksistentsi ei ohusta kontrollimatu immigratsioon. Erakonna algatusgrupp tuli kokku 17. septembril 1993, erakond registreeriti 1994. aastal nime all „Tuleviku Eesti Erakond“. Eesmärgid olid roosaläikelised millele erakonna nimigi kenasti viitas.

Ent peatselt selgus, et õnnelik tulevik Eestit ees ei oota, küll aga ootab räige olelusvõitlus. 1999. aastal vahetus kogu erakonna juhtkond ja siis muutsime ka nime, milleks sai „Eesti Iseseisvuspartei“. Iseseisvus ja rahva riiklusvõime oli ja on see, mille eest käib olelusvõitlus, käib võitlus kõrgemasse liigasse jäämise eest, riigirahvuseks jäämise eest.

Erakond on täiesti unikaalne selles mõttes, et meie juhtkonda ei moodusta mitte tavamõiste-poliitikud vaid missioonitundest kantud isiksused. Me ei ole poliitikud selle tavatähenduses sellepärast, et EIP kunagi ei valeta ega kaunista olukorda. Me ei politiseeri tõde ega fakte, me julgeme tõele näkku vaadata ja öelda välja seda, mida näeme - kunagi pole me valimistel esitanud magusaid valesid. Me ei võta kunagi sponsorlust, millega kaasnevad mingidki nõudmised-ettekirjutused.

Loomulikult teame seda maailma ajalukku läinud lauset NSVLiidu algusaastate USA sõbra Armand Hammeri suust: „Tõekuulutajatel ei ole tulevikku, tulevikku ehitatkse ainult valedele.“ Aga me teame ka seda, milleni viis valedele ehitatud tulevik ja viib ka tänapäeval. Seepärast juhimegi alati tähelepanu sellele, et väikerahval pole tulevikku kui seda ehitatakse valedele, võõra rikkuse järele küünitamisele (nagu näiteks: lähme EL rikkusele kallale!).

Loomulikult me saame ka aru, et meie toetus ei saa olla rahva hulgas suur, sest nn läbilõikeinimene ei talu tõde. Saame aru sellestki, et on juba väga raske saavutada eesti rahva riiklusvõime säilimist, vältida rahva aborigeniseerimist, sest selle taga on süsteemselt välisriikide käsilasprteid-riigireeturid: Reformierakond, IRL, Sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond. Seepärast üks meie tähtsatest rollidest seisnebki selles, et luua võimalus nendele inimestele, kes soovivad tulevikus oma lastele ja lastelastele silma vaadata ning öelda: meie ei müünud ära sinu kodumaad, meie ei teinud sinust aborigeeni, sest me kuulusime Eesti Iseseisvusparteisse; või siis, et me hääletasime EIP poolt.

Meil on veel üks tähtis missioon, tõestada järeletulevatele põlvedele ja kogu maailmale, et mitte kõik eestlased ei olnud pimedad, rumalad ja ahned ega läinud labaselt äralollitatutena surmalõksulõksu, mis salakavalalt ülesseatud on. Tõestada, et osa eestlastest nägi läbi vaenlaste plaanid kuni viimse üksiasjani. Ja juhul kui riik ja rahvus hukkuvad, siis see toimub vaid tugevama toore hävitava jõu läbi, mitte meie kanapimeduse läbi.

Kui asjad arenevad senist rada, siis eesti rahva aborigeniseerimine vääramatult toimub. Ent siiski miski pole veel lõplikult selge, erakorralised valimised sügisel või järgmisel kevadel võivad veel midagi muuta. Siis on majanduskollaps, nn kinnisvaramulli lõhkemine, juba toimunud, tööpuudus tõusnud 25-30%-ni, keskmise palga ostujõud langenud ca 3 korda, kroon likvideeritud, pankades olevad säästud samuti, rohkem kui 100 000 leibkonnal õlul keskmiselt 1 miljoni krooni suuune võlakoorem, mille tagasimaksmine pole enamusele uues majandusolukorras enam jõukohane, kümned ja kümned tuhanded leibkonnad kaotavad peavarju, vabanevad majad ja korterid ostavad üles aga uusimmigrandid, jne. Alles siis hakatakse mõistma Eesti Iseseisvuspartei prohvetlikke analüüse ja mõistma väljakäidud lahendite tarkust. Võib oletada, et mingi osa Eesti ühiskonnast ei varise mitte moraalselt kokku vaid liituvad Eesti Iseseivuspartei poliitilise tegevusega. Ka selleks on EIP vajalik, et anda neile väljund, et anda rahvale uus võimalus olukorras, kus brutaalne tegelikkus on eesti rahva tšombiunest üles vapustanud.

Eesti Iseseivuspartei on eesti rahva jaoks ilmselt üks viimastest ellujäämisvariantidest. Miks nii? Sest meie ümber on juba koondunud laias laastus enamus nendest, kel tahet ja julgust avalikult osaleda poliitilises tegevuses Eesti iseseisvuse eest, töötada Eesti uue taasisesesivumise nimel, mõista ja tunnistada, et Eesti riik ja rahvas võivad alles jääda vaid väljaspool liite suurriikidega riikluse tasandil.

Lõpetuseks EIP kõige olulisemad ideoloogilised erinevused võrreldes kõikide teiste Eesti parteidega:

Me tõdeme, et Venemaa ei tule tankidega üle Narva jõe, vaid püüab Eesti pöördumatult assimileeerida majanduslike ja poliitiliste relvadega Euroopa Liidu kaudu. Venemaa ja EL on sisuliselt üks, sest nad ehitavad koos nn Euroopa Ühiskodu, kus eesti rahva jaoks ei ole riigirahvusena kohta, see koht on olemas vaid ühe väikese etnilise grupina paljude teiste hulgas.

Me tõdeme, et Eesti riiki ja rahva riiklusvõimet pole võimalik kaitsta füüsiliste relvadega, sest taolist rünnakut sel tasandil ei ole ega tule, vaid on võimalik kaitsta üksnes tugeva rahvusliku majanduse ja riigi tugeva geopoliitilise subjektsuse ülestöötamise läbi. See on võimalik vaid siis kui välisriikide käsilasparteid riigikogus välja vahetada. Või osa nendest.

Me tõdeme, et rünnak Eesti riigi ja rahva vastu on kõikidest võimalikest kõige fundamentaalsem, see on orienteeritud rahva riiklusvõime hävitamisele. Selleks mässitigi rahvas salakavalate valede läbi võla-surmalõksu, likvideeriti rahvuslik pangandus, osteti üles majandus (praegu tehakse riigimetsa väliseraisikute poolt ülesostetavaks), jne. Lisaks muidugi rahva moraali, tervise, majandusliku toimetuleku, jne, süsteemne hävitamine – sihiteadlik genotsiid, Vene-EL ühine lebensraum-poliitika 21. sajandi versioon. Ei rohkem ega vähem.

Me oleme veendunud selles, et kõigil on õigus teada tõde. Mis rahvas sellega peale hakkab, kas laseb end aborigeniseerida või taastab riiklusvõime, see on juba rahva otsustada.

Kõige eespoolöeldu täielikuks mõistmiseks tuleb põhjalikult läbi töötada meie veebilehe materjalid, esmajärjekorras aga kaks teksti: „Eesti iseseisvus ja majandus – Eesti kui uusautarkiline geopoliitiline ruum“ (vt veebilehe link 'põhidokumendid') ja „Teadmiste kohustuslik miinimum Eesti riigi ja rahva ärakustutamise avaliku salaplaani kohta“ (vt veebilehe arhiivi).

Vello Leito, EIP esimees

12.03.2008