Vello Leito: Leo Kunnas tõstis kõrvale oma "kaunikõlalise kandle"?

Kas Eesti Päevaleht Onlines 11.12.2008 kirjutatud lugu: „Olupoliitiku seitse viga“ on Leo Kunnase stooris pöördeline? Ta kirjutab: „1930. aastate lõpu maailm oli midagi hoopis muud kui aastakümne alguses. Toonased Eesti poliitikud ei suutnud neid muutusi tajuda, ammugi mitte vältida. Teise maailmasõja küpsemine, rääkmata selleks etevalmistumisest magati maha. Maailm muutub kiirelt. Nüüdisaegne maailm on veelgi dünaamilisem. Maailm aastal 2001 ei olnud enam samasugune nagu aastal 1991 ja maailm aastal 2008 ei ole samasugune nagu kümnendi alguses.“

Väga sümpaatne, L. K. räägib (peaaegu) sama juttu, mida EIP lakkamatult 10 aastat on rääkinud: Venemaa ei tule tagasi relvajõul üle Narva jõe, nad tulevad 'evropa naš obštši dom' – nimelise, kõikide aegade kõige täiuslikuma trooja hobuse abil. Meeldiv, et Leo Kunnas mõistis, et kaunikõlaline kannel, millel ta võlus välja muinasjutulisi numbreid, kui mitu tanki, kahurit, laeva ja lennnukit peab Eesti ostma, et kolm kuud Venemaa sõjalisele rünnakule vastu panna, kuni palavalt Eestit armastav NATO armaada tuleb sõdima Vene agressori vastu ja selle lõmastab. Mõistis, et oma kaunikõlalise kandle edasine tinistamine on kohatu.

Kas Leo Kunnas on nüüd astunud reaalsusesse, milles EIP juba kümme aastat kanneldamise asemel rasket poliitilist taplust pidanud? Kui nii, siis ole tervitatud, Leo Kunnas, täiskasvanuks saamise puhul!

Kuid L. K. kirjutab veel ja jällegi (peaegu) kõik nii, nagu oleks EIP koduleheküljelt maha kirjutanud:

„Vii­ma­se het­ke­ni kor­ru­ta­tak­se väi­teid, et kõik on pa­ri­mas kor­ras. Päts ja too­na­ne Ees­ti po­lii­ti­li­ne juht­kond veen­sid üld­sust 1940. aas­tal ku­ni lõpu­ni, et mu­ret­se­mi­seks po­le põhjust. Kas prae­gu on as­jad tei­si­ti? Vii­ma­se het­ke­ni on rah­va­le kin­ni­ta­tud, et eu­ro on ko­he-ko­he tu­le­mas. Ma­jan­dus­lan­gust ei toi­mu­vat. Ee­lar­ve­ga po­le­vat prob­lee­me ja nõnda eda­si. Kõik ole­vat pa­ri­mas kor­ras, vä­he­malt se­ni, ku­ni tõsias­ju ei ole võima­lik enam ei­ta­da.

Lõpuks, kui as­jad unt­su lä­he­vad, on süüdi keh­vad olud ja muu maailm. Aas­tail 1939–1940 olid õigus­tu­sed just sel­li­sed: me ei saa­nud mit­te mi­da­gi te­ha. Kõiges oli süüdi Mo­lo­to­vi-Rib­bent­ro­pi pakt. Mit­te kee­gi ei toe­ta­nud meid – ehk­ki näi­teks Soo­melt, kes hil­jem Nõuko­gu­de Lii­du­ga sõdis, ja Lä­tilt, kel­le­ga meil oli sõlmi­tud vas­tas­ti­ku­se sõja­li­se kait­se le­ping, ise­gi ei küsi­tud abi. Prae­gu­sed õigus­tu­sed on sa­ma­laad­sed: meie võimu­ses ei ol­nud inf­lat­sioo­ni pi­dur­da­da, süüdi oli kütu­se- ja too­rai­ne­hin­da­de tõus. Ees­ti ma­jan­dus­lan­gus ole­vat osa maail­ma ma­jan­dus­lan­gu­sest. Me te­gi­me kõik õiges­ti. Tei­sed on süüdi.

See kõik ei tä­hen­da, na­gu meil po­leks mis­sioo­ni­po­lii­ti­kuid – neid, kes sea­vad rah­vus­li­kud hu­vid oma po­lii­ti­li­sest võimust ja egost kõrge­ma­le. Näi­teks ka­du­nud Len­nart Me­ri oli üks neist. Eri­ne­valt 1930. aas­ta­te lõpust on nüüd rah­val võima­lik va­li­da. Eel­mi­si rii­gi­ko­gu va­li­mi­si võib pi­da­da kõige po­pu­list­li­ku­ma­teks va­li­mis­teks pä­rast ise­seis­vu­se taas­ta­mist. Kui va­li­da olu­po­lii­ti­kuid, siis on ta­gajär­jeks olu­po­lii­ti­li­sed ot­su­sed. Aeg näi­tab, mil­li­sed va­li­kud te­hak­se järg­mis­tel va­li­mis­tel.“

Leo Kunnas teab, et reaalsõjas on olemas tegelikud teod ja tähelepanu kõrvalejuhtimiseks mõeldud teod - rünnakud ja suitsukatted nendele. Aga kas Leo Kunnas ikka seda ka teab, et alates 1995. a. valimistest pole Eestis riigikoguvalimisi ja referendumit toimunud? On toimunud üksnes näitemäng, sest riigkoguparteide poolt on eelnevalt kokku lepitud, kui palju hääli keegi „saab“. Seepärast, lugupeetud Leo Kunnas, lahingülesanne seisneb ju selles, et läbi tuleb viia valimised ka tegelikkuses ja ilma võltsinguteta. Kuidas seda teha? Lase oma uuelt kandlelt üks tõsine sellekohane lugu!

Samas, astu välja Eesti meedia poliitiliste prostituutide - riigireeturite relvakandjate - masendavast armeest, mille liidriks Andrus Kivirähk on. Oma lucifeerlikus geniaalsuses suudab ta luua endale oreooli, et ta on aususe ja õigluse poolel. Ära unusta, et lucifeerlikud valed tekitavad palju paha-aimamatuid kummardajaid. Sealjuures suur osa eesti rahvast on selline. Loe tähelepanelikult läbi tema tänane artikkel Eesti Päevaleht Onlines, millest võib lugeda:

„Jah, on muidugi tõsi, et demokraatlikult valitud võimuorganite kallal närimine ja nende lakkamatu mõnitamine on ohtlik tendents. ---

Vapsid võisid meeldida või mitte, aga nad olid olemas ja nende poolt võis hääletada. Ning unistada, et midagi muutub. Tänapäeval pole enam kedagi.---

Ikka ühed ja samad erakonnad, ühed ja samad liidrid. Kui kaua on Reformierakond juba valitsuses istunud? Kui kaua on Savisaar valitsenud Tallinna? Mina igatahes ei mäleta, kõik see on kestnud iidamast-aadamast saadik. Ja on ausalt öeldes surmani ära tüüdanud, aga midagi pole parata – asemele pole ju ka kedagi võtta. Nagu Krõlovi valmis vahetavad moosekandid ainult kohti, aga pasun on endiselt tatti täis ja viiul kräunub. Tekib ketserlik mõte: milleks neid valimisi üldse korraldada? ---

Aga alati on parem tõde teada kui illusioonides elada.“

Ja kannelda üks tõsine lugu ka selle kohta, et võimulolijaid ei valinud mitte rahvas, et riigikogu valimised pole tänases uus-pätslikus diktatuuris üldse võimalikud. Ja lugu ka selle kohta kuidas on võimalik tõde leida kaasaegses valedepõhises maailmas, kus luciferkivirähud varjavad tõde, (näiteks EMORi „uuringute“ tagamaid ja valimisvõltsingute praktikat Eestis) ning joonistavad oma ületamatus andekuses Kurjuse ja Vale peade kohale nimbusi. Tee see ära noodivõtmes: „Eestimaa, Su mehemeel ... .“

Vello Leito, EIP esimees

13.12.2008