Tõnis Bleive: Mõtteid võimukantimisest Eestis. II

Ansipi valitsuse, Reformierakonna eraldamine võimust on jõudnud murrangulisse järku. Käimasolevat suurskandaali ei tohi mitte mingil tingimusel vaadelda kui „tõe päevavalgele tulekut“, „lõpuks pidi taoline juhtuma“ mõlgutuste vaimus.

 

Päevavalgele toodi vaid mõõdukas annuses tõde, annuses, mis niiditõmbajaile kasulik. Vale, nagu teame, pole oma lühikestel jalgadel kaua veenev, märksa ohtlikum on pooltõde. Nädal tagasi välja käidud pooltõde mastaapses jahmatavuses ajab segadusse vales karastatuimadki hinged: nii räpane pesu kaevus välja, pole võimalik, et see valitsevatele ringkondadele kasu tooks.

 

Muidugi toob, kuid nüüd peame määratlema, kellest moodustuvad meid valitsevad poliitringkonnad. Nagu teada, RE satelliit IRL-ga esindavad Eestis välishuve. Poliitvaatlejatel võib ununeda, et RE-IRL pole ise mitte keegi, vaid päevaga võidakse nad minema visata. See päev on saabunud.

 

Eksitavad on väited, justkui käiks koalitsioonisisene, laiemalt – sisepoliitiline võitlus. Lauale löödi vene kaart ning sellega rünnati Isamaa ja Res Publica Liitu ennast! Loomulikult, IRL-st ei jää kivi kivi peale, jumal (kurat) nendega. Ühe neljast suurparteist äkiline kadumine on vapustus meie ühiskonnale. Küsimus on, kes nihkest võidab, kes kaotab. Tegu vapustusega, tähendab, panused kõrged. Toodi ju sisse vene kaart...

 

Võitja selgub peatselt, reetes, kes Idaraha 2 skandaali fabritseeris. Seni visandan isikliku nägemuse. Muide, skandaal minu meelest just fabritseeriti, kuna mingisugused Ints ja Kolja võimsa „katuseta“ sellisesse eliitbisnesisse, nagu seda on vene uusrikastele Schengeni viisade hankimine, ei pääse. „Katus“ korraldati neile, kuna isikud on piisavalt ahned, sealjuures ettevaatamatud ning sobiva taustaga IRL-i määrimiseks: nii parteisisese positsiooni, sõpruskonna, kui omadelegi õõvastava käitumisviisi poolest.

 

Raudne-Stelmach mahhinatsioonid paisati avalikkuse ette efektseimal moel: läbi Rahvusringhäälingu menusaate (käivitati teravdatud jätkurünnak: http://uudised.err.ee/index.php?06240631). ERR esindab Eestis avalikku võimu, on selle ruuporiks. Ajakirjanikud Kärmas ja Kagge siiski ei pea alati ERR-i joont järgima, kuna neil on veelgi mõjukam seljatagune: Postimehe pikaaegne krimireporter Rasmus Kagge omab Kaitsepolitseiametiga tihedaid sidemeid. Minu järeldus – Reformierakonna ruupor, Allikmaa ERR ei pruukinud olla rünnaku sepitsejaks. Mõtle ju üht- või teistpidi, üha paisuv skandaal muundub vasaksirgeks ainuvõimsa RE vastu!

 

Eesti Reformierakond kui välisriikide ammune käsilane on nende samade välisjõudude heldel toel üle aastakümne Maarjamaal võimutsenud. Tahes-tahtmata, reformikatest pole Eesti riigiaparaat ning ärimaailm mitte ainult läbi imbunud, vaid see rühmitus on selle ajaga enda kohad ka kindlustanud. Magusad ametid, aastatega kogunenud delikaatne teave ja mäluauk ses osas, et kõik see pole saavutatud mitte rahva, vaid heldete soosijate toel, võib tekitada võimujoovastuse. Ma ei räägi võimujoovastuse sellest küljest, mida päevast-päeva omal nahal kogenud oleme, ma osutan kupjale keelatud eneseteadvusele, mis võib viia konfliktini isandaga. Seni on isandad RE-IRL-i külvanud üle magusate idamaiste kingitustega armetul tingimusel: sa pead lõhkuma, varastama, reetma, müüma ja võimutsema, ülbitsema nii kuis vähegi suudad. Siiski, mitte selle eest ei võetud teeristil kolm tilka verd. Need alles tuleb välja lunastada.

 

Lunastada ebameeldiva tentsikutööga järjest ärrituvama härra valju käe all. Muidugi Reformierakond ei taha sellega alustada. RE ülima naudinguga täitis asevalitseja rolli sellal, kui see tähendas meeldivate käskude täitmist kohapealse võimu kasvatamiseks. Nüüd, kui asevalitseja rolli rõhk on kandunud allumisele, karmide käskude kiirele täitmisele, ei taha RE kolme loovutatud veretilka meenutada.

 

Kes tahab võimutäiuses alustada alandava orjatööga? RE ei taha, tahab kätte antud võimutäiust isiklikes huvides kasutada. Iseenesest mõista.

 

Pöördun nüüd mõistujutu radadelt tagasi põletavate päevasündmuste juurde.

 

Mina pole isik, kes teile täpsustab, kustpoolt RE-d käsutatakse. Viitan tagasihoidlikult vaid tõsiasjale, et RE on ka ülemuste jaoks ülekäte läinud, mulle näib. Tuleb karistada, kõvasti karistada ning kui see mõistust tagasi ei too – hävitada!

 

Täna oleme tunnistajaks, kuidas reformarid soolvitste alla lükatakse. Kas see toob neile mõistuse pähe, kainestab võimuhulluses? Ausalt öeldes peab üpris vilgas kujutlusvõime sellise stsenaariumi eeldamiseks olema – Andrus Ansipile otsa vaadates.

 

Mulle tundub, et Reformierakonna saatus on juba määratud. Vaid Keskerakond suudab vene kaardiga otsaette saanult püstiasendi säilitada. RE-d oleks võinud karistada, noomida, tervendada leebemate meetoditega. Ilmselt ei tundunud see isandatele enam otstarbekas.

 

Loo moraal. Kes järgnevate nädalate, kuude jooksul kahjurõõmuekstaasi satub, teadku, et Reformierakonna nüpeldamiseks oli oma, kahetsusväärselt pikk aeg. Nüüd puhuvad uued tuuled; mis sest, et samas suunas. Muuseas ei tasu arvata, et võõrisandate raev ülbeksläinud kupja, tolle peale kulutatud raha ning aja pärast kõigile põliselanikele ei laiene...

 

--

 

Kes peab minu nägemust järgnevate nädalate poliitarengutest ülepingutatuiks on viimastel päevadel liiga palju meediat jälginud ja müraüledoosi saanud. Leidsin Äripäeva veebist kommentaari, mis oma andekas lihtsuses veenab, et Ken-Marti Vaher siseministrina kindlasti ei jätka. Valitsuskriisi ei tahetud vältida Vaheri kiire taandumisega, suurpuhastusega IRL-s. See oleks vast partei päästnud. IRL-i liikmed on leppinud kõikvõimalike alandustega juhtkonna poolt, kuid nüüd... Ajakirjandus annab viimase, et IRL-i lihtliige, seni tuttavate seas soliidse aatemehena poseerinu, ebamugavusest hulluks ning õudusega iga järgnevat „Pealtnägijat“ ootaks. See sunnib neid häält tõstma, lahkuma, mida iganes. Minu elukogemus on tõestanud IRL-i liiget kui inimest, kellele on üle kõige tähtis näida. Nüüd näitab meedia neid lausa põrgutule valguses: „ainsa rahvuslik-konservatiivse“ partei juhtkond jõudis Eesti isegi enne Savisaart Venemaale maha müüa, meie aga nad valisime...

 

Ma loodan, et minu lugejate seas on ka omajagu irlikaid. Nautigem alljärgnevat! (Savisaar tegi, Savisaar tegi...)

 

Kooli 1/3 firmade osanikud, kes on investeerinud vähemalt 63 912 eurot. Nii suur kapitalimahutus annab õiguse taotleda Eesti elamisluba.

Alexey Akulinin (1979) 67 500 €
Dmitry Akulinin (1966) Moskva 65 000 €
Victor Akulinin (1933) 66 250 €
Sofiya Akulinina (1929) 66 250 €
Andrey Akura (1961) Peterburi 65 000 €
Igor Akura (1987) Peterburi 65 000 €
Natalia Aleeva (1973) Vladivostok 65 190 €
Anna Andreeva (1976) Peterburi 65 000 €
Yulia Artiakova (1984) Moskva 65 500 €
Dmitry Artyakov (1983) Moskva 69 000 €
Anna Baranova (1970) Moskva 65 000 €
Mariia Baranova (1987) 65 000 €
Mikhail Berezin (1955) Moskva? 65 000 €
Svetlana Berezina (1954) Moskva? 65 000 €
Liudmila Beshchekova (1959) 65 000 €
Galina Bobela (1966) Moskva 65 000 €
Marina Bogan (1973) Minsk 65 000 €
Bogdan Budeev (1984) 65 000 €
Stanislav Budretskiy (1962) Zelenogrosk 65 500 €
Andrey Butorin (1970) Moskva 64 231 €
Svetlana Chechina (1969) 65 000 €
Ilona Chernenko (1974) Moskva 65 000 €
Evgeny Dakhno (1971) Peterburi 68 000 €
Bers Dzhambulatov (1992) Venemaa 65 000 €
Liudmila Dzhambulatova (1965) Venemaa 67 500 €
Dmitri Efremov (1967) Minsk 65 190 €
Sergey Fomin (1972) 65 000 €
Victor Fomin (1984) 65 000 €
Natalia Fomina (1964) 65 000 €
Ekaterina Frolova (1973) 67 500 €
Oleg Gert (1957) Minsk 134 000 €
Olga Gert (1986) Minsk 65 000 €
Alexander Grinevich (1969) Peterburi 64 806 €
Olga Grinevich (1971) Peterburi 64 806 €
Valeria Grinevich (1991) Peterburi 64 806 €
Viacheslav Gubernatorov (1972) Peterburi 65 000 €
Olga Gubernatorova (1966) Peterburi 65 000 €
Parviz Huseynov (1971) 65 400 €
Sabina Ismailova (1967) Moskva 64 551 €
Sergey Kadanov (1969) Moskva 64 231 €
Andrey Kalachev (1987) Peterburi 65 000 €
Igor Kalachev (1966) Peterburi 65 000 €
Larisa Kalacheva (1967) Peterburi 65 000 €
Alexander Kharkovskiy (1970) Vladivostok 65 000 €
Olga Kharlapenkova (1971) Peterburi 65 200 €
Taras Kharlapenkov (1969) Peterburi 65 200 €
Natalia Kimura (1981) 65 500 €
Ekaterina Kirillina (1980) Moksva 65 000 €
Nadežda Kirillina (1956) Moskva 65 000 €
Berd Kodzoev (1981) Moskva 65 000 €
Andrei Kokorev (1962) 65 000 €
Pavel Kokorev (1985) 65 000 €
Olga Kokoreva (1963) 67 500 €
Lyudmila Kokorich (1981) 67 500 €
Natalia Kudryashova (1957) Peterburi 65 500 €
Pavel Kuleshov (1970) Moskva 64 200 €
Victoria Kuleshova (1976) Moskva 64 200 €
Nikolai Kulikov (1991) 65 000 €
Irina Kulikova (1973) 65 000 €
Svetlana Kulikova (1967) Moskva 64 551 €
Sergey Kurbatov (1967) Engels, Saratovskaja oblast 67 500 €
Olga Kurbatova (1966) Engels, Saratovi oblast 67 500 €
Maria Kuzminova (1979) Moskva 64 231 €
Maxim Lalakin (1979) 65 000 €
Sergey Lalakin (1956) 65 000 €
Anna Lalakina (1981) 65 000 €
Valentina Lalakina (1957) 65 000 €
Igor Liashchenko (1972) Peterburi 65 000 €
Ruslan Maksimenko (1968) Moskva 64 231 €
Ruslana Maksimenko (1971) Moskva 64 231 €
Vadim Mamchur (1966) 70 000 €
Alexander Mashin (1963) 65 000 €
Nadzeya Matveyonak (1964) Borovljanõ küla, Minski rajoon 66 500 €
Andrey Minko (1975) Moskva 64 200 €
Sergey Minko (1970) Moskva 64 200 €
Uliana Minko (1970) Moskva 64 200 €
Yulia Minko (1977) Moskva 64 200 €
Elman Mirzoev (1964) Moskva 64 551 €
Igor Molchanov (1949) 65 000 €
Liudmila Molchanova (1948) 65 000 €
Alexey Morozov (1977) Moskva 65 000 €
Dmitry Morozov (1975) Peterburi 67 000 €
Irina Morozova (1979) Moskva 65 000 €
Evgeny Mulyukov (1967) 65 000 €
Anastasia Myskina (1981) Himki 65 000 €
Galina Myskina (1959) 65 000 €
Sergey Novitskiy (1949) 65 000 €
Gleb Ognyannikov (1972) Peterburi 67 500 €
Ekaterina Okhlopkova (1972) Moskva 64 231 €
Denis Pavlov (1971) Vladivostok 65 190 €
Dmitry Perminov (1981) 65 000 €
Alexander Petrov (1982) 65 000 €
Vladimir Pisarev (1968) Moskva 66 596 €
Anatolii Pogrebniak (1957) 64 200 €
Liudmyla Pogrebniak (1958) 64 200 €
Sergey Pokazanyev (1971) Jekaterinburg 67 000 €
Grigory Polkachev (1973) Moskva 64 200 €
Natalia Polkacheva (1975) Moskva 64 200 €
Evgeny Predein (1969) Moskva 64 200 €

 

Victor Predein (1992) Moskva 64 200 €
Victoria Predeina (1970) Moskva 64 200 €
Maria Protasova (1987) 64 000 €
Mikhail Puchkov (1968) 68 000 €
Igor Reshetnikov (1969) Peterburi 195 500 €
Tatiana Reshetnikova (1976) Peterburi 65 500 €
Olga Revyakina (1969) 65 000 €
Evgeny Ryzhikov (1982) 65 000 €
Mstislav Samsonov (1967) Venemaa 65 000 €
Elena Savchuk (1978) Peterburi 65 000 €
Vladimir Savchuk (1973) Peterburi 70 000 €
Yulia Semenova (1974) Peterburi 63 912 €

Allikas: Äriregister
~Juuda seeklid [06.12.2011, 22:07]

Mõistlikud irlikad, kainenesite? – tulge üle, ehitame lõpuks ometi rahvusliku majanduse üles!

Tõnis Bleive

08.12.2011