Risto Teinonen: Eesti kriminaalmenetlusest

Miks on meie õigused nõrgemini kaitstud kui sakslaste ja soomlaste omad?

Eesti ei ole õigusriik – see pole vast mitte kellegi jaoks enam uudis. Eesti on teel politseiriigi suunas – ka see pole uudis. Järgnevas tuuakse kriminaalmenetluse seadustiku sätetest näiteid, mis tõestavad, et Eestis on menetlusaluste isikute õigused on viidud miinimumini, need on Saksamaa ja Soomega võrreldes ülemõistuse kitsad. Üllatav on see seetõttu, et Eesti Kriminaalmenetluse seadustiku eeskujuks on väidetavalt olnud just vastav saksa seadus. On selge, et tegemist on Eesti poliitikute ning õigusteadlaste teadliku valikuga – eesmärgiks on politseiriik, milles kodanikud elavad võimulolijate meelevalla all.

Kriminaalmenetluses on kohtueelse menetluse eesmärgiks koguda tõendustavet ja luua kohtumenetluseks muud tingimused. Loomulik, et läänemaises demokraatlikus õigusriigis peaks see toimuma süütuse presumptsiooniga arvestades ehk koheldes menetlusalust isikut süütuna kuni ta on süüdi mõistetud. Menetlustel on igas riigis kombeks venida, seetõttu pole ka tavaliselt määratud menetluse maksimaalset kestvust. Põhjedatud menetlus ja selle venimine ei ole menetlusaluse isiku õiguste rikkumine, kuid on selge, et ennekõike süütu menetlusaluse jaoks on põhjendamata menetlus väga kurnav. Räigemaks õiguste rikkumiseks muutub kriminaalmenetlus siis, kui menetlusaluse isiku elule seatakse “menetluse huvides” pikaajalisi piirangud.

17. jaanuaril 2007. aastal alustati minu suhtes poliitilist menetlust, mida on kirjeldatud põhjalikumalt saidil www.kaitsepolitsei.com. Käesolevas kirjutises vaadeldaksegi kriminaalmenetluse sätteid just selle menetluse kogemuste alusel. Järgnevas on võrreldud just kriminaalmenetluse norme, mida minu kriminaalasjaga seoses on kasutatud kahtlustatava ja tunnistajate õiguste rikkumiseks, kui mitte öelda tahtlikuks represseerimiseks. Vaatluse all on Eesti Kriminaalmenetluse seadustik (KrMS), Saksa Strafprozezzordnung (StPO) ning Soome Esitutkintalaki.

Läbiotsimine

Läbiotsimise eesmärk on saada kahtlustatud kuriteo kohta asitõendeid või muud teavet ja on loogiline, et läbiotsimist teostatakse kahtlustatava juures. Mis toimus 12. juunil möödunud aastal? Kaitsepolitsei töötajad tungisid “kuriteos kahtlustatava” ning kaheksa tunnistaja kodudesse läbiotsimist teostama. Kas siis tunnistajaid ei kahtlustatud milleski, ja sellele vaatamata tuhniti nende kodud läbi? Kas selline teguviis ei viita pigem kahtlustustele? Kuna kahtlustatav kuritegu eeldab grupiviisilisust, on veelgi selgem, et nö tunnistajatel oli algusest peale reaalne oht kahtlustatava/süüdistatava staatusesse sattuda. Kuid tunnistajal on ülekuulamisel kohustus tõtt rääkida, sellises staatuses isiku ülekuulamine on uurijatele mugavam. Tunnistajate ülekuulamisest allpool. Kelle juures lubab seadus läbiotsimist teostada ja millistel tingimustel?
Eesti seadus sätestab, et läbiotsimiseks on vaja prokuratuuri määrust või kohtumäärust. Kelle juures läbiotsimist teostada võib, seda seadus ei maini.
Saksa seaduse kohaselt võib tunnistajate elukohtade läbiotsimine toimuda üksnes siis, kui on tõsine kahtlus, et seal võib leiduda tõendusmaterjali (StPO § 103) ja selleks on vaja kohtuniku antud läbiotsimismäärust. Enne läbiotsimist tuleb tunnistajale teha ettepanek konkreetne tõend vabatahtlikult loovutada. Juhul kui ta seda ei tee, teostatakse läbiotsimine.
Ka Soome seadus ei anna menetlejatele nii suuri volitusi kui Eesti seadus. Soome seadus sätestab: “Muu kui kuriteos tõenäolistel alustel kahtlustatu juures tohib läbiotsimist teostada ainult siis, kui kuritegu on pandud toime tema juures või kahtlustatu on võetud seal kinni või muidu võidakse väga tõsistel põhjustel oletada, et läbiotsimisega võidakse leida ära võetav ese või muul moel saada kuriteost selgust.” (Sundmeetmete seadus, Pakkokeinolaki, 5 ptk. Läbiotsimine, § 1).
Seoses minu kriminaalasjaga, millel tegelik kuriteokahtlus puudus, on nii kahtlustatava kui ka tunnistajate kodude läbiotsimine loomulikult kuritegelik.

Tunnistaja ülekuulamine

Tunnistajate ülekuulamisel toimub hulganisti kriminaalmenetluse seadustiku sätete rikkumisi, vähemalt siis, kui menetlejaks on Kaitsepolitseiamet. Kapos ei tehta tunnistajale ülekuulamise alguses teatavaks tema kõiki õigusi, kuigi seda nõuab seadus: “Tunnistajale selgitatakse tema õigusi ja kohustusi ning õigust kirjutada ütlust omakäeliselt.” (KrMS § 68 lg 1). Ilmselt tõlgendavad Kapo töötajad teksti grammatiliselt nii, et “õigusi ja kohustusi” – osastav kääne ju – tähendab mitte ammendavat loetelu õigustest. Ennekõike jäetakse ütlemata, et tunnistajal on õigus keelduda ütluste andmisest juhul, kui vastused võivad teda ennast süüstada (KrMS § 71 lg 2). Lisaks on Kapos kombeks esitada suunavaid ja keelatud küsimusi (nt kahtlustatava kõlbeliste omaduste kohta, kui see pole esitatud kahtlustusega seotud) ning ähvardada ülekuulatavaid. Kas ülekuulataval on võimalus ennast ähvardamise ja muude ülekuulamisel toimuvate seadusrikkumiste eest kaitsta? Kui ta on Kapos üksi, võivad ülekuulajad teda kohelda praktiliselt täiesti oma suva järgi.
Eesti seadus ei luba tunnistajal ülekuulamise juurde ülekuulamistunnistajat kaasata. Kapos tuleb ülekuulataval mobiiltelefon tükkideks võtta ning kontrollitakse ka, et isikul ei ole kaasas diktofoni. Tunnistajal puudub võimalus toimunud ähvardamist tõendada. Kuidas võiks ähvardamist vältida? Tunnistajal võiks olla õigus kutsuda kohale ülekuulamistunnistaja – ja just nii ongi asi lahendatud mujal.
Saksa seaduse kohasel võib tunnistaja politsei poolt läbiviidava ülekuulamise juurde alati kutsuda advokaadi kui “tunnistaja kaitsja”. Advokaat ei tohi ise tunnistaja eest vastata, kuid ta võib politsei poolt esitatud küsimuste suhtes esitada protesti, kui tegemist on keelatud küsimusega. Protest tuleb politsei protokollis ära märkida (BverfG – Saksamaa konstitutsioonikohus, 38/105). Eraisik võib ülekuulamistunnistajana osaleda üksnes siis, kui politsei on sellega nõus.
Soome seadus (Seadus kohtueelse menetluse kohta § 30) sätestab, et “Enne ülekuulamist tuleb ülekuulatavale teatada tema õigusest paluda kohale ülekuulamise tunnistaja.” Saksa seadusega võrreldes on see tunnistajale inimlikum: kutsuda kohale sõber on muidugi odavam kui kutsuda advokaat. Taoline seaduse säte on lihtne lahendus ähvardamiste takistamiseks. Mistõttu Eestis sellist sätet pole? Loomulikult seetõttu, et uurijal on hirmutatud tunnistajalt kergem soovitud vastuseid kätte saada – ja just nimelt soovitud vastuseid, mitte ilmtingimata tõeseid vastuseid.

Vaatleme veel seda, kas ülekuulatava ähvardamine on ülekuulamisel otsesõnu keelatud: Eesti seadus Kriminaalmenetluse seadustiku § 9 lõige 3 sätestab: “Uurimisasutus, prokuratuur ja kohus peavad menetlusosalist kohtlema tema au teotamata ja tema inimväärikust alandamata. Kedagi ei tohi piinata ega muul viisil julmalt või ebainimlikult kohelda.” Ka tunnistajat puudutab § 64 lg 1: “Tõendeid kogutakse viisil, mis ei riiva kogumises osaleja au ja väärikust, ei ohusta tema elu või tervist ega tekita põhjendamatult varalist kahju. Keelatud on tõendeid koguda isikut piinates või tema kallal muul viisil vägivalda kasutades või isiku mäluvõimet mõjutavaid vahendeid ja inimväärikust alandavaid viise kasutades.” Nägu näha, ei ole ähvardamine otsesõnu keelatud. Tavainimese saaks vast aru nii, et “ebainimliku kohtlemise” ja “inimväärikust alandavate viiside” keeld tähendab ka ähvardamise keeldu, kuid paraku ei ole see kaitsepolitsei uurijate arusaam.
Saksa seaduse kohaselt on politsei, prokuröri või kohtuniku poolt läbiviidavatel ülekuulamistel ükskõik milline petmine, ähvardamine või sundimine rangelt keelatud (StPO § 136a). Vastavalt § 69 III kehtib § 136a ka tunnistajate kohta, nende paragrahvide rikkumise tulemuseks on “tõendite kasutamise keeld” kohtumenetluses.
Soome seadus kohtueelse menetluse kohta (§ 24) keelab otsesõnu ülekuulamisel ähvardamise kasutamise.

Elukohast lahkumise keelu kehtivusaeg

Tõkendite eesmärk on tagada kriminaalmenetluse kulg. Üks tõkendiliikidest on elukohast lahkumise keeld ilma menetleja loata rohkemaks kui ööpäevaks. Tõkenditega piiratakse menetlusaluse isiku õigusi. Kuna kriminaalmenetluse kestvusele ei ole tähtaega ette nähtud, on eriti tähtis, et tõkenditega ei koormataks menetlusalust isikut rohkem kui vaja. Loomulikult peavad ka kasutatavad tõkendid olema proportsionaalsed.
(- Siinkohal kordan, et terve kõnealune kriminaalmenetlus on alustatud teades, et mingit kuritegu ei ole toimunud – seega sellega seoses on proportsionaalsusest rääkida üpris mõttetu).
Eesti Vabariigi seadustes ei ole tõkendite kehtivusajale toodud mingeid piiranguid. Nii kehtib minu suhtes elukohast lahkumise keeld juba üle aasta. Menetleja on “uurinud” asja juba 17 kuud, üle aasta pole aega pole kahtlustatava käest midagi küsitud ja ka süüdistust pole esitatud.
Saksa seaduses elukohast lahkumise keeldu samal kujul kui Eestis polegi. Tuntakse politseis registreerumise kohustus, mis määratakse ainult eeluurimisvangistusest vabastatule kuni kohtuistung toimub.
Soome Sundmeetmete seadus (Pakkokeinolaki, 2. ptk, § 6) sätestab, et juhul kui süüdistust pole 60 päeva jooksul tõkendi määramisest esitatud, tuleb tõkend tühistada.
Seega Eestis võib elukohast lahkumise keeld kehtida kuni kuriteo aegumiseni, Soomes aga maksimaalselt 2 kuud, kui süüdistust ei ole selle aja jooksul esitatud. Kurioosne on see, et Eesti NSV-s võis elukohast lahkumise keeld kehtida ainult 10 päeva, kui selle aja jooksul süüdistust ei esitatud. – Selles osas võiks teha koguni järelduse, et praegune Eesti Vabariik on allakäinud Eesti NSV.

Ära võetud asiatõendi tagastamine

12. juunil 2007. aastal tehtud läbiotsimiste käigus võtsid Kapo töötajad kahtlustatavalt ning tunnistajatelt ära hulganisti asju. Neid on nüüd “uuritud” kui asitõendeid juba üle aasta. Asjade hulgas on mh arvutikott, märkmik, lipukollektsioon, visiitkaarte jne.
Kui kaua tohib menetleja ära võetud asju enda valduses hoida?
Eesti seaduses ei ole tagastamisele mingeid tähtaegasid paika pandud. Minu kriminaalasja puhul võib juhtuda, et need tagastatakse siis, kui kriminaalasi aegub (so 2017.aastal).
Saksa seadus, mille järgi esemete konfiskeerimine toimub kohtuniku korralduse alusel, sätestab, et kui korraldusest on möödunud rohkem kui 6 kuud, tuleb asjad tagasi anda.
Soome seaduse kohaselt tuleb asjad tagastada viivitamatult siis, kui neid enam uurimisel vaja ei lähe, kuid hiljemalt 4 kuu möödumisel nende äravõtmisest juhul kui süüdistust ei ole esitatud (Sundmeetmete seadus, Pakkokeinolaki, 4. ptk, § 4).

Kokkuvõtteks: mis on valesti ja mida tuleks teha?

1.Eesti Vabariigis kasutatakse kriminaalmenetlust poliitiliste vastaste represseerimiseks teades, et nad pole kuritegu toime pannud.
– Menetluse tellijad tuleb vastutusele saada.

2.Eesti Vabariigis saadetakse poliitilised vastased psühhiaatrilisse ekspertiisi – teades, et nad pole mingit kuritegu toimi pannud.
– Vastutavad isikud Kaitsepolitseis ja prokuratuuris tuleb vastutusele saada.

3.Eesti Vabariigis kasutataks vähemalt Kapo poolt ülekuulamismeetodina tunnistajate ähvardamist – selle võimaldab asjaolu, et tunnistajal ei ole õigust nõuda ülekuulamistunnistaja kohalviibimist.
- Vastutavad isikud Kaitsepolitseis ja prokuratuuris tuleb vastutusele saada.
- Seadust tuleb muuta: tunnistajal peab olla õigus kaasata ülekuulamise juurde ülekuulamistunnistaja. Juhul kui asja menetleb Kaitsepolitseiamet, peab ülekuulamistunnistaja kaasamine olema kohustuslik, sest Kapos on ähvardamine laialdaselt kasutusel.

4.Eesti Vabariigis ei ole sätestatud tõkenditele ega äravõetud asjade tagastamisele mingeid ajalisi piiranguid.
- Seadust tuleb muuta: maksimaalsed tähtajad tuleb määrata võttes eeskuju vanematest demokraatlikest riikidest. Milleks peaksid Eesti inimeste õigused tunduvalt nõrgemini kaitstud olema kui inimestel teistes Euroopa riikides?

5.Ja viimaseks – Eesti Vabariigis ei huvitu kriminaalõiguse ja kriminaalmenetlusõiguse spetsialistid vähemalgi määral sellest, kuidas tagada – või pigem: taastada - õigusriik. Sellest ei huvitu ka võimulolevad poliitikud, mis ei ole isegi üllatav, sest mitteõigusriik on nende endi huvides.
- Siin aitab ilmselt ainult vanade punaste pensionile jäämine.

Risto Teinonen, Eesti Iseseisvuspartei juhatuse liige