Kivisildnik: Makske kommentaatoritele palka!

Kommentaare ei oleks, kui nad poleks kellelegi kasulikud. On ilmselge, et kommenteerimise asjus valitsevad kaks vastandlikku seisukohta. Poolt on meediamüüjad, kes saavad tasuta kommide kaubastamise pealt teenida.

Poolt on ka lai mass, kelle meelt kommid lahutavad ja ühtlasi tavameedia hallile massile hulgaliselt halli varjundeid lisavad. Kindlasti on poolt ka hulk kommenteerijaid, kes saavad ühiskondlikult kasuliku, aga samas ka ettevõtjatele meelepärase töö eest moraalse rahulduse ning on kaifivõimaluse säilitamiseks nõus kolpasid sisse lööma.

Vastu on tundliku närvikavaga rikkurid, aadlipreilid ja vaimuaristokraadid. Muidugi ka ametnikud, keda eelmainitud tegelased pidevalt tülitavad, laskmata neil rahus oma kabinettides seedimise õndsust nautida.

Ma ei peatu pikemalt palgalistel kommentaatoritel, jätan kõrvale mainekujundajad, müügimehed, mõjuagendid, parteilased ja muud perverdid, kes kommentaariumi endale soodsas suunas kallutades ilmselget kasu lõikavad.

Nende huvi on tasuta ja suhteliselt kontrollivaba meediapind, aga kuna me ei tea kui palju neid on, siis ootame ära vastavad uuringud. Teadlikult suunatud kommentaaride maht tuleks aga kindlasti välja selgitada, kas või ainult selleks, et saada teda, mis meedias tegelikult toimub.

Probleem on palju tõsisem kui mõne laevafirma omaniku solvumispisarad. Lugege kommentaare pronksiöö järel — eesti asi ruulis täiega. Pronkssõduri mahavõtmise järel aga jagunesid isamaalised ja antifašistlikud kommid pooleks. Raske uskuda, et lugejate meelsus või kooseis üleöö vahetus, aga komentaariumi üldpilt muutus küll kardinaalselt.

Igal juhul ei saa me ei kohalike ega muude valimiste puhul rääkida tasakaalustatud meediast, kui ühe partei palgal on kaks, teisel aga kakskümmend kommijat. Sageli on kommentaaride maht põhiteksti omast kümneid kordi suurem, seega on tasakaalutus täiesti ilmne, sest tasakaalustamata on suurem osa ilmunud materjalidest.

Kommentaarid on vaieldamatult vajalikud, tuues nii kasumit, lahutades meelt kui levitades infot. Samas on nendega väga palju probleeme. Ma ei pea silmas solvamisi ja rõvetsemisi. Probleem on selles, et kuigi tegu on laialt levinud ja üldiselt kasuliku nähtusega, on selle regulatsioonid olematud.

Ja kui vahel kohtu korras reguleeritaksegi, siis ainult pidurdades ja peetides. Tüüpiline näide on Leedo kohtuasi, Sirbi kommentaariumi likvideerimine ja Olavi Ruitlase ristilöömine. Sirbi kommipank oli haruldaselt asjalik ja väärtuslik kultuurilooline andmebaas, loodan et ta pole jäädavalt kustutatud.

Tõsi, omaniku vahel teevad ka kasulikke liigutusi: kunagi võis Delfis komme hinnata ja hinnete järgi sorteerida, sai kuidagi grupeerida, enam seda ei ole, kahjuks. Päevalehel saab kommentaare kommenteerida, aitab temaatiliselt liigitada, jälle hea.

Aga tõsiasi on see, et arvukate kommide hulgast asjalikku välja sõeluda ei suuda ükski lugeja. Ükski filter ega organiseerimisprintsiip või toimetaja ei ole suutnud siiani sõklaid teradest eraldada. Terasid on, selles võib igaüks veenduda, aga kätte saada on neid väga raske.

Mujal maailmas tegutsevad kommentaaride sõelumiskeskused ja need on päris asjalikud. Meil üritas Toomas Liiva teha seda mõne aasta eest päevalehe Post paberväljaande taaselustamise raames, aga väärt mõttest ei saanud elulooma.

Ma olen päris kindel, et kommentaaride sõelumine on liiga suur töö, lihtsam on välja sõeluda asjalikud kommentaatorid, need palgale võtta ja muud käibelt kõrvaldada või vähemalt silma alt eemale toimetada.

Kuna väga suur osa ühiskonnast tarbib meediat ja ühtlasi tarbib ka kommentaare, tuleb teenuse eest maksta. Täpselt nii nagu me maksame muudele mittetootlikkele kultuurilistele eneseväljandajatele. Me palkame sportlasi, avalikõiguslikke raadiodiskoreid, vanglakaplaneid, filharmoonikuid ja riigiettevõtete ning kohalike omavalitsuste PR-kaalikaid. Miks me ei võiks maksta kommentaatoritele, kelle teenust me tarvitame rohkem kui võrkpallurite või günekoloogide oma?

Esiteks on kommentaatoripalk see õiglane — nümfomaani võib ära kasutada, aga ainult raha eest. Teisiti on see haige inimese kuritarvitamine. Isegi kui kommentaatorid on kirjutamissõltlased või neil puudub mingil põhjusel meediaväljund, ei tohi neid nende puude pärast ausalt väljateenitud töötasust ilma jätta.

Kindlasti ei saa kogu kommentaatori palgafondi raskust panna maksumaksja õlule, ehkki teatav osa kommentaaridest peaks olema avalik-õiguslikud. Proportsioonid olgu samad nagu televisioonis, kus kahe suure erakanali kõrval on üks ETV. Niisamuti olgu kolmandik kommentaatoreid maksumaksja palgal.

Ülejäänutele peab maksma kommertsmeedia. Kui tahad ilmuda, maksa ka kommentaarid kinni. Punkt. Eratelekanalid peavad üleval ETVd ja erakanalid peavad maksma kommentaatoripalka riigikommentaatoritele. Enesestki mõista peavad nad maksma ka oma kanali kommentaatoritele ja seda võrdsetel alustel muude töötajatega.

Riik lisab kommetaatoristipendiumid, aasta auhinnad ja bürokraatiamasina ja võtab kolmandiku kommentaatoreid oma hõlma alla. Need lähtugu riiklikust tellimusest, avaldagu soovitavaid seisukohti, rääkigu püsiväärtusest, kultuurist ja ühiskonna valupunktidest.

Kes valib välja palgakõlbulikud kommentaatorid, on tehnika küsimus. Keegi valib töötajaid ju nii erakanalitesse kui avalikõiguslikku meediasse, nii et eksperdid on olemas.

Kes maksab, see tellib muusika ja nii on suurem osa probleeme lahendatud, heal juhul ka meedia tasakaalustatud. Vähemasti ei hakka keegi Leedot maksumaksja rahaga ahju ajama. Majanduslikud hoovad on kõikvõimsad ja ei ole ka kommentaariumi suunamiseks muud võimalust kui rahapakk.

Sven Sildnik

Esmaavaldatud Delfis, 08.09.2009